Kui pank keeldub pärast pettusejuhtumit raha hüvitamast, tugineb ta enamasti raskele hooletusele. Mida see mõiste tähendab, kes peab seda tõendama ja millised asjaolud loevad.
Pärast internetipangas toimunud pettusejuhtumit saavad paljud kannatanud oma pangalt lühikese kirja: hüvitamisest keeldutakse, sest klient olevat tegutsenud raskelt hooletult. See on kahekordne koorem – rahalisele kahjule lisandub etteheide, et ta on juhtunus ise süüdi.
Selline kiri annab esialgu siiski edasi üksnes panga õigusliku seisukoha. Kas etteheide peab paika, sõltub seadusest tulenevatest mõõdupuudest, mis on tunduvalt rangemad, kui see mõiste igapäevakeeles arvata laseb.
Miks etteheitel on nii suur kaal
Autoriseerimata maksetoimingu korral peab pank summa Saksamaa tsiviilseadustiku (BGB) § 675u kohaselt üldjuhul hüvitama. Sellele saab ta BGB § 675v alusel vastandada oma kahju hüvitamise nõude, kui klient on oma hoolsuskohustusi rikkunud tahtlikult või raskelt hooletult. Siis võib klient teatavatel asjaoludel vastutada kogu kahju eest. Lihtsa hooletuse korral jääb kliendi osalus seevastu seaduses kitsalt piiritletud määra juurde. Seetõttu otsustab just süü käsitlus sageli selle üle, kes kahju lõpuks kannab.
Millised kohustused on silmas peetud, tuleneb eelkõige BGB §-st 675l: klient peab oma isikustatud turvaelemente – näiteks juurdepääsuandmeid ja kinnituskoode – kaitsma loata juurdepääsu eest ning teatama nende kaotsiminekust või väärkasutusest viivitamata, niipea kui ta sellest teada saab.
Mõõdupuu: rohkem kui pelk eksimus
Üldise tsiviilõigusliku arusaama kohaselt on raske hooletus olemas üksnes siis, kui nõutavat hoolsust on rikutud ebatavaliselt suures ulatuses – kui seega jäi tähelepanuta see, mis konkreetsel juhul oleks pidanud igaühele selge olema. Lisandub isiklik külg: käitumine ei tohi olla vabandatav ka subjektiivselt. Tähelepanematus, hetkeline ülekoormus või eksitus ajasurve all ei ole iseenesest piisavad.
Oluline on ka vaatenurk. Tagantjärele tunduvad paljud pettuseskeemid läbinähtavad. Õiguslikult loeb aga olukord, milles kannatanu tol hetkel oli: milline teave tal oli, kui usutavalt teo toimepanijad esinesid, kui palju jäi aega järelemõtlemiseks?
Asjaolud, mille üle tüüpiliselt vaieldakse
Seda, kas raske hooletuse lävi on ületatud, hindavad kohtud kogumhinnangu alusel. Reeglina on seejuures olulised järgmised küsimused:
- Kas juurdepääsuandmed või kinnituskoodid anti edasi – ja kui jah, siis millisel teel ja kellele näiliselt?
- Mida täpselt kinnitusmenetlus kuvas: ülekande summa ja saaja või hoopis mõne muu toimingu, näiteks uue seadme registreerimise?
- Kui põhjalikult oli pettus üles ehitatud, näiteks järeletehtud veebilehe või manipuleeritud numbrinäidu abil?
- Kas teo toimepanijad teadsid juba isikuandmeid või kontoandmeid, mis muutsid kontakti usutavaks?
- Kas pank oli varem selgelt ja arusaadavalt just sellise toimimisviisi eest hoiatanud?
Ükski neist punktidest ei otsusta asja üksinda. Kinnituskoodi edastamist telefoni teel hindavad kohtud sageli kriitiliselt; sellegipoolest võib üldpilt – näiteks eriti professionaalse pettuse korral – üksikjuhul kujuneda teistsuguseks.
Kes peab mida tõendama?
Pank, kes tugineb raskele hooletusele, peab esitama ja tõendama asjaolud, millest etteheide tuleneb. Üksnes see, et maksevahendit kasutati tehniliselt nõuetekohaselt ja autentimine protokolliti, ei ole BGB § 675w kohaselt selleks tingimata piisav.
Samal ajal oodatakse kliendilt, et ta kirjeldaks sündmuste käiku oma vaatenurgast arusaadavalt. Seetõttu on esimesel selgitusel pangale märkimisväärne kaal. Ebatäpseid või kiirustades sõnastatud väiteid – näiteks telefonikõnes vahetult pärast juhtunut või kahjuteate vormil – tuuakse hiljem üsna sageli kannatanu vastu välja.
Vaadeldakse ka panga käitumist
Hinnangusse ei lähe üksnes kliendi käitumine. Tähtis võib olla see, kas krediidiasutus nõudis kliendi tugevat autentimist – kui see puudub, ei vastuta klient BGB § 675v kohaselt üldjuhul kahju hüvitamise eest, kui ta ei ole tegutsenud pettuslikul eesmärgil. Rolli võib mängida ka küsimus, kas kinnitusmenetlus kuvas toimingu selgelt ja arusaadavalt. Kuivõrd see panga nõuet vähendab, sõltub konkreetsest juhtumist.
Kokkuvõte
Raske hooletus on kõrge mõõdupuu, mitte automaatne järeldus. Panga keeldumine ei ole viimane sõna – samas ei tulene rangest mõõdupuust ka kindlat nõuet. Määravad on täpne sündmuste käik, kinnitusmenetluse ülesehitus ja tõendite seis. Kes on keeldumise saanud, võib lasta selle põhjenduse õiguslikult üle vaadata. Silmas tuleb pidada BGB §-i 676b: autoriseerimata maksetest tuleb pangale teatada viivitamata, hiljemalt 13 kuu jooksul kontolt debiteerimisest.
Korduma kippuvad küsimused
Ei, keeldumine annab esialgu edasi üksnes panga hinnangu. Pank peab esitama ja tõendama asjaolud, millest peaks tulenema kohustuse raske rikkumine. Kas tal see õnnestub, saab hinnata üksnes konkreetse sündmuste käigu põhjal.
Kohtud hindavad kinnituskoodide edastamist sageli kriitiliselt, kindlat reeglit siiski ei ole. Muu hulgas loeb see, kuidas pettus oli üles ehitatud ja mida kinnitusmenetlus tegelikult kuvas. Usaldusväärne hinnang eeldab kõigi asjaolude läbivaatamist.
Teatage väärkasutusest viivitamata ja laske juurdepääsud sulgeda. Kirjeldage sündmuste käiku tõele vastavalt ja võimalikult täpselt; vältige oletusi asjade kohta, mida te kindlalt ei mäleta. Põhjalike kirjalike seisukohtade puhul võib olla mõistlik lasta end enne nõustada.
