Investeerimispettusel on palju ilmnemisvorme: väidetavad tähtajalise või nõudmiseni hoiuse pakkumised silmatorkavalt kõrge intressiga, osalused ettevõtetes või projektides, mida tegelikult ei ole, börsieelsed aktsiad, väärismetalli- või kinnisvaramudelid ning püramiidskeemid, kus väljamaksed tehakse uute investorite rahast. Kontakt tekib sageli võrdlusportaalide, reklaamide, telefonikõnede või tuttavate soovituste kaudu.
Pakkujad esinevad professionaalselt, kasutavad kvaliteetseid dokumente ja osalt nimesid, mis sarnanevad tuntud krediidiasutuste omadega. Alguses makstakse vahel välja väiksemaid summasid, et usaldust luua. See, et midagi ei ole korras, ilmneb sageli alles siis, kui intressid jäävad saamata, ülesütlemist ei menetleta või pakkuja ei ole enam kättesaadav.
Investeeringu välja töötanud isikud jäävad kannatanute jaoks enamasti kättesaamatuks või asuvad välismaal; nõuete maksmapanek vahetult nende vastu on seetõttu sageli keeruline. Õiguslikul hindamisel vaadatakse seepärast ka teisi osalisi – näiteks vahendajaid, kontoomanikke või makseteenuse pakkujaid. Millised nõuded tegelikult olemas on, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest.