Pärast andmepüügirünnakut kerkib küsimus, kas pank peab debiteeritud summa hüvitama. Määravad on makse autoriseerimine ja raske hooletuse etteheide.
Petlikult ehtne e-kiri oletatavalt oma kodupangalt, lingiga SMS või väidetava pangatöötaja kõne – andmepüügil on palju vorme. Teo toimepanijate eesmärk on alati saada kätte juurdepääsuandmed ja kinnitused, et algatada kontoomaniku arvelt ülekandeid.
Kui raha on välja läinud, ei ole seda teo toimepanijatelt enamasti võimalik tagasi saada. Kannatanute jaoks on siis määrav, kas kontot haldav krediidiasutus peab summa hüvitama. Seadus reguleerib seda küsimust makseteenuseid puudutavates sätetes Saksamaa tsiviilseadustikus (BGB).
Põhimõte: autoriseerimata maksete hüvitamine
Lähtekohaks on BGB § 675u. Selle kohaselt ei ole makseteenuse pakkujal autoriseerimata maksetehingu puhul õigust nõuda oma kulutuste hüvitamist. Ta peab kliendile maksesumma viivitamata hüvitama ja taastama konto seisu, milles see oleks ilma debiteerimiseta olnud.
Makse on autoriseeritud üksnes siis, kui kontoomanik on sellega nõustunud. Kui kolmandad isikud on kätte saadud andmetega ülekande algatanud, siis reeglina see tingimus puudub. Keerulisemad on juhtumid, kus kannatanud on eksimusse viiduna ise kinnituse andnud. Kas siis on tegemist autoriseerimisega, sõltub asjaoludest – näiteks sellest, mida kliendile kinnitamise käigus kuvati.
Millal vastutab klient ise
Hüvitisnõudele võib pank vastu seada oma kahju hüvitamise nõude BGB § 675v alusel. Kui kahju põhineb maksevahendi kuritarvitamisel, näeb seadus esmalt ette kliendi piiratud omaosaluse kuni 50 eurot. Kogu kahju eest vastutab klient seevastu siis, kui ta tegutses pettuse kavatsusega või rikkus oma hoolsuskohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Nende kohustuste hulka kuulub personaliseeritud turvaelementide kaitsmine volitamata juurdepääsu eest ja kuritarvitusest viivitamata teatamine. Praktikas käib vaidlus enamasti küsimuse üle, kas kliendi käitumist tuleb pidada raskelt hooletuks.
Raske hooletus – iga üksikjuhtumi küsimus
Raskelt hooletult tegutseb see, kes rikub nõutavat hoolsust eriti raskel määral ega tee ilmselgeid järeldusi. Lihtsast eksimusest selleks ei piisa. Kohtud arvestavad hinnangu andmisel muu hulgas järgmisi asjaolusid:
- Kui professionaalselt ja usutavalt oli eksitus üles ehitatud?
- Kas olid äratuntavad hoiatusmärgid, näiteks ebatavalised saatja aadressid või keelelised iseärasused?
- Kas kinnituskoode anti edasi telefoni teel või võõral veebilehel?
- Millised andmed summa ja saaja kohta kinnitamise käigus kuvati?
- Kas pank oli konkreetselt ja ajakohaselt hoiatanud kasutatud pettuseskeemi eest?
Tõendamiskoormis lasub olulistes punktides pangal. BGB § 675w kohaselt ei piisa ainuüksi salvestusest, et maksevahendit koos autentimisega kasutati, tingimata selleks, et tõendada autoriseerimist või kliendipoolset rasket kohustuse rikkumist.
Mida teha pärast andmepüügijuhtumit
- Laske internetipanga juurdepääs ja puudutatud kaardid viivitamata sulgeda, näiteks panga või keskse sulgemistelefoni kaudu.
- Teavitage panka viivitamata autoriseerimata maksest ja nõudke hüvitamist kirjalikult.
- Säilitage tõendid: ärge kustutage e-kirju, SMS-e, kõnede loendeid ega ekraanipilte.
- Esitage politseile kuriteoteade.
- Pange sündmuste käik võimalikult kiiresti mälu järgi kirja.
Kiirustada tuleb ka õiguslikel põhjustel: alates sulgemisteate esitamisest ei vastuta klient edasiste kuritarvitavate käsutuste eest põhimõtteliselt enam, kui ta ei tegutse pettuse kavatsusega. Lisaks on nõuded välistatud, kui pangale ei teatata autoriseerimata maksetehingust hiljemalt 13 kuud pärast konto debiteerimist (BGB § 676b).
Kokkuvõte
Seadus paneb autoriseerimata maksete riski lähtekohana makseteenuse pakkujale. Kliendi täielik vastutus tuleb reeglina kõne alla üksnes tahtluse või raske hooletuse korral ning seda, kas see etteheide on põhjendatud, saab hinnata ainult sündmuste konkreetse käigu alusel. Kui pank hüvitamisest keeldub, võib olla mõistlik lasta põhjendus õiguslikult üle vaadata.
Korduma kippuvad küsimused
Autoriseerimata maksetehingu puhul tuleb summa BGB § 675u kohaselt viivitamata hüvitada. Praktikas keelduvad krediidiasutused siiski sageli hüvitamisest, viidates kliendi raskele hooletusele. Kas see vastuväide peab paika, sõltub konkreetsest juhtumist.
Sellele ei saa üldistavalt vastata. Määrav on muu hulgas see, kas te suutsite aru saada, millist makset kinnitate, ja kuidas eksitus toimus. Ka sellistel juhtudel võib hüvitisnõue olla täielikult või osaliselt olemas.
Hüvitisnõude seadusest tulenev eeldus see ei ole. Reeglina on see siiski mõistlik, sest see dokumenteerib juhtumi ja pangad ootavad sageli vastavat tõendit.
