Pangad täidavad ülekandeid üldjuhul sisulist kontrolli tegemata. Vaid erandjuhtudel peavad nad klienti ähvardava kahju eest hoiatama. Selgitus selle eeldustest.
Paljud kannatanud küsivad tagantjärele, miks nende pank ei sekkunud: mitu suurt ülekannet lühikese aja jooksul, seni tundmatu saaja välismaal, täiesti ebatüüpiline maksekäitumine. Kas see ei oleks pidanud silma torkama?
Küsimus on mõistetav ega ole õiguslikult kohatu. Vastus on siiski tagasihoidlikum, kui paljud ootavad. Panga kohustust hoiatada klienti tema enda algatatud maksete eest tunnustab kohtupraktika üksnes erandjuhtudel.
Põhireegel: täitmine ilma sisulise kontrollita
Sularahata makseteenused on masstegevus, mis on üles ehitatud kiirele ja suures osas automatiseeritud töötlemisele. Pank tegutseb seejuures makse vahendajana. Ta on kohustatud täitma klientide korraldusi vastavalt juhistele ega pea üldjuhul huvi tundma selle vastu, milline tehing ülekande aluseks on või kas see on kliendile kasulik.
Selle taga on ka kaitsemõte: klient peab saama oma raha vabalt käsutada, ilma et pank tema otsuseid kontrolliks või makseid omal äranägemisel kinni peaks. Üldist kohustust kontrollida ülekannete usutavust või pettuseriske seetõttu ei ole.
Erand: tugevad kahtluse alused
Kohtupraktika teeb sellest põhireeglist erandeid. Panga ja kliendi vahelisest lepingusuhtest tulenevad kaitse- ja arvestamiskohustused. Need võivad tiheneda hoiatamis- või teavitamiskohustuseks, kui pank peab tugevate kahtluse aluste tõttu eeldama, et tema klient langeb kuriteo ohvriks, või kui selline kahtlus on talle ilmne. Sageli räägitakse selles seoses objektiivsest ilmselgusest.
Lävi on kõrge. Ebatavaline summa suurus või saaja konto välismaal ei ole iseenesest reeglina piisav. Määrav on tervikpilt – ja see, millised teadmised pangal tegelikult olid.
Millistel asjaoludel võib olla tähtsust
- Kas pangal olid konkreetsed viited sellele, et saaja kontot kasutatakse pettuste toimepanemiseks, näiteks varasematest teadetest?
- Kas panga sisemine turvasüsteem märkis makse kahtlaseks, ilma et sellele oleks järele mindud?
- Kas klient kirjeldas panga töötajatele asjaolusid, mis viitasid tuntud pettuseskeemile?
- Kas maksete jada erines summade, sageduse ja sihtriigi poolest järsult kliendi senisest käitumisest?
- Kas saaja kohta oli olemas järelevalveasutuse avalik hoiatus, mis oli pangale teada?
Need on pidepunktid, mitte kontrollnimekiri. Kohtud hindavad sarnaseid asjaolusid tõepoolest erinevalt. Väidete esitamise ja tõendamise koormis nende asjaolude osas, millest hoiatamiskohustus peaks tulenema, lasub põhimõtteliselt kliendil – ja just panga sisemisi protsesse on väljastpoolt raske näha.
Mis järgneb hoiatamiskohustuse rikkumisele
Kui pank rikub hoiatamiskohustust, võib kõne alla tulla kahju hüvitamise nõue lepingulise kõrvalkohustuse rikkumise tõttu. See on midagi muud kui hüvitamisnõue Saksamaa tsiviilseadustiku (BGB) § 675u alusel: viimane eeldab autoriseerimata makset ega kohaldu ise kinnitatud ülekannete puhul üldjuhul. Hoiatamiskohustus on seetõttu oluline just nendel juhtudel, kus kannatanu tegi ülekande eksitusse viiduna ise.
Lisaks peab klient ära näitama, et ta oleks hoiatuse korral makse tegemata jätnud. See ei ole alati iseenesestmõistetav, sest teo toimepanijad valmistavad oma ohvreid sageli sihipäraselt ette panga järelepärimisteks. Lõpuks võib kliendi enda süü nõuet vähendada. Praktikas lõpevad sellised menetlused seetõttu üsna sageli kahju jagamise või kompromissiga – või tulemuseta.
Kokkuvõte
Üldist kohustust kahtlaste ülekannete kohta järele pärida pangal ei ole. Hoiatamis- ja teavitamiskohustus on kohtupraktika kohaselt olemas üksnes erandjuhtudel, kui kliendi kahjuks toimepandava kuriteo kahtlus on lausa ilmne. Kas tegemist on sellise juhtumiga, saab hinnata ainult konkreetsete maksetehingute ja panga teadmiste põhjal. Hoolikas kontrollimine võib end ära tasuda; nõude olemasolu see ei taga.
Korduma kippuvad küsimused
Üldjuhul mitte. Pank on kohustatud autoriseeritud korraldusi täitma ega pea nende tausta kontrollima. Hoiatamis- või järelepärimiskohustust möönab kohtupraktika ainult tugevate kahtluse aluste korral.
See sõltub sellest, kas konkreetsel juhul üldse oli hoiatamiskohustus, kas seda rikuti ja kas hoiatus oleks makse ära hoidnud. Ka kliendi enda süü võib nõuet vähendada. Üldistavat vastust anda ei saa.
Põhimõtteliselt lasub kliendil väidete esitamise ja tõendamise koormis nende asjaolude osas, millest hoiatamiskohustus tuleneb. Seetõttu on oluline dokumenteerida kõik kontaktid pangaga ja maksete täpne käik.
