Kes soovitab investorile rahapaigutust, peab nõustama nii, et see sobiks nii investorile endale kui ka konkreetsele tootele. Ülevaade olulisematest kohustustest ja vigase nõustamise võimalikest tagajärgedest.
Olgu tegemist pensionipõlveks kogumise, vara kasvatamise või päranduse paigutamisega – paljud inimesed tuginevad finantsotsuste tegemisel oma panga või nõustaja soovitusele. Kui investeering areneb oodatust erinevalt, tekib küsimus, kas nõustamine vastas õiguslikele nõuetele.
Iga kahju ei tulene nõustamisveast. Investeeringu majanduslikku riski kannab põhimõtteliselt investor ise. Eelduseks on siiski, et ta võttis selle riski nõuetekohase nõustamise alusel.
Kuidas nõustamisleping tekib
Kohustuste aluseks on reeglina nõustamisleping. Seda ei pea sõlmima kirjalikult. Kohtupraktika kohaselt tekib see sageli vaikimisi: investor pöördub investeerimisotsuse pärast panga või nõustaja poole – või vastupidi – ja selle järel alustatakse nõustamisvestlust.
Sellest tuleb eristada pelka investeeringute vahendamist, mille puhul tuleb ennekõike anda investeeringu kohta õiget teavet, ning nõustamiseta tehingut, mille puhul klient annab korralduse ise. Piiritlemine võib üksikjuhul olla keeruline, kuid kohustuste ulatuse seisukohalt on see oluline.
Investorile sobiv nõustamine
Soovitus peab sobima investori isikuga. Seetõttu peab nõustaja kõigepealt välja selgitama määravad asjaolud, kui need ei ole talle juba teada. Nende hulka kuuluvad eelkõige:
- teadmised ja kogemused finantsinstrumentidega
- varaline olukord ja võime kahju kanda
- investeerimiseesmärgid, näiteks turvalisus, tulu või pensionipõlveks kogumine
- riskivalmidus ja kavandatav investeerimishorisont
Kui on äratuntav, et investor soovib pensionipõlveks turvalist paigutust, ei tohi talle reeglina soovitada sobivana toodet, millega kaasneb märkimisväärne kahjurisk.
Investeerimisobjektile vastav nõustamine
Lisaks peab nõustamine vastama investeerimisobjektile endale. Investorile tuleb selgitada neid omadusi ja riske, mis on tema otsuse seisukohalt olulised. See puudutab nii üldisi riske, nagu majandus- ja turuareng, kui ka konkreetse toote eririske, näiteks võimalikku täieliku kaotuse riski, piiratud kaubeldavust või pikka tähtaega.
Antav teave peab olema õige, täielik ja arusaadav. Pank, kes võtab toote oma nõustamisvalikusse, peab seda kohtupraktika kohaselt eelnevalt pangandusele omase kriitilise asjatundlikkusega kontrollima. Pelk prospekti üleandmine ei asenda suulist selgitamist iseenesest; määrav on muu hulgas see, kas investoril oli enne otsuse tegemist piisavalt aega dokumentidega tutvuda.
Tasud, huvide konfliktid ja dokumenteerimine
Investor peab saama hinnata, kas soovitus antakse üksnes tema huvides. Seetõttu peavad pangad kohtupraktika kohaselt avaldama tagasimaksed (nn kickback’id), mida nad saavad toote turustamise eest kolmandalt poolelt. Ka Saksamaa väärtpaberikaubanduse seadus (WpHG) sisaldab nõudeid hüvede ja huvide konfliktide käsitlemise ning kulude avalikustamise kohta.
Järelevalveõiguslikult on väärtpaberiteenuste osutajad WpHG § 63 ja sellele järgnevate sätete kohaselt lisaks kohustatud kontrollima soovituse sobivust. Jaeklient saab sobivusaruande (Geeignetheitserklärung), milles selgitatakse, kuidas soovitus on tema eesmärkide ja olukorraga kooskõlla viidud. Paljude toodete kohta tuleb lisaks anda lühike teabeleht.
Vigase nõustamise tagajärjed
Kui nõustaja rikub oma kohustusi süüliselt, võib kõne alla tulla kahju hüvitamise nõue Saksamaa tsiviilseadustiku (BGB) § 280 alusel. Investor tuleb siis asetada olukorda, milles ta oleks ilma vigase nõustamiseta. Sageli tähendab see investeeringu tagasitäitmist: paigutatud kapitali hüvitamine investeeringu üleandmise vastu, kusjuures saadud väljamaksed arvatakse maha.
Nõustamisviga peab põhimõtteliselt esitama ja tõendama investor ise. Lisaks tuleb arvestada aegumisega. Üldine aegumistähtaeg on BGB §-de 195 ja 199 kohaselt kolm aastat ning see algab selle aasta lõpust, mil nõue tekkis ja investor sai määravatest asjaoludest teada või oleks pidanud neist ilma raske hooletuseta teada saama. Sõltumata teadasaamisest aeguvad sellised nõuded hiljemalt kümme aastat pärast nende tekkimist.
Kokkuvõte
Investeerimisnõustamine on seotud selgete õiguslike mõõdupuudega: soovitus peab investorile sobima ning toote riske tuleb kirjeldada õigesti ja arusaadavalt. Kas üksikjuhul on tegemist nõustamisveaga ja kas seda on võimalik tõendada, sõltub vestluse käigust ja olemasolevatest dokumentidest. Aegumistähtaegade tõttu ei tasu kontrollimist asjatult edasi lükata.
Korduma kippuvad küsimused
Ei. Pelk hinnalangus nõuet ei tekita, sest investeerimisriski kannab põhimõtteliselt investor. Vastutuse eelduseks on, et nõustamine oli vigane ja see viga oli investeerimisotsuse põhjuseks.
Reeglina jah. Kohtupraktika kohaselt võib nõustamisleping tekkida vaikimisi, kui alustatakse rahapaigutust käsitlevat nõustamisvestlust. Kirjalik kokkulepe ei ole selleks vajalik.
Kehtib üldine kolmeaastane aegumistähtaeg, mis algab selle aasta lõpus, mil investor sai nõude aluseks olevatest asjaoludest teada või oleks pidanud teada saama. Sellest sõltumata saabub aegumine hiljemalt kümme aastat pärast nõude tekkimist.
